TaikoChao » A Pictorial Devotee

Hokilind / Hockey Bird

Tavaliselt kui ma monteerin siis kaadris askeldavad inimesed. Seekord tundus pidevalt, et tegu on pigem sipelgatega :)
Sellise Angry Birds maskoti embleemi omava lennukiga sõidavad siis ringi jäähoki maailma meistrivõistlustel osalejad. Päris huvitav oli monteerida nii tihedalt kokku pakitud tegevust. 14 tundi materjali oli püütud kolme minutisse mille omakorda lõikusin kokku 1 minutisse. Kaadrisse püüdsid Kaupo Kikkas ja Renee Altrov , viimase lihvi lisasin siis mina. Võiks öelda, et kolm ühes vms.

 

This time, as I was editing I had constantly feeling that ants are running around in the frames. Time lapse editing was quite an interesting experience. 14 hours of action in around 3 minutes which I cut down to 1 minute. Shoot was completed by Kaupo Kikkas and Renee Altrov  with four Nikon D800 cameras.

Pin It

no comments

Share on Facebook|Tweet This|Email to friend

Hurmurid & Annika

 

Tehtud! Annika Metsla pildistas ja mina filmisin. Tema blogist näeb ka kõiki teisi sellel võttel tehtud pilte mis siia klippi sisse ei mahtunud: Hurmurid – Click I AM Photographer
Mõned on väsinud, mõnus rammestus murrab ja kisub nii keha kui vaimu külili puhkama. Kuid kordades rohkem on neid kes on rõõmsad ja elevil!
Minu viimased paar nädalat on olnud pöörane, silmad magamatusest või monitori puurimisest punnis.
Selle kõige sisse mahub ootamatu eriskummaline kogemus ja tulemus. Selline mis paneb mõned nurgas naeru kihistama, sest neid on kõnetatud ootamatult. Teised rõõmust mõne pisara poetama või kallistama. Tore on olla selle keskel. Kava nägi ette teha lihtsalt backstage video- ülesvõte sellest mida tähendab ühe kontrollimatu lastekarja pildistamine, anda aimu mis toimub ühe pildi taga. Eriti selgelt joonistub siit välja kuidas tehnika on pelgalt abivahend. Osav piltnik on ikkagi see kes õigel hetkel peab vajutama, visadust täis emad kantseldavad ja usuvad sellesse mida nad veel ei näe.
Tavaliselt fotograaf oma ametis on üksik hunt, ise teeb oma töö ära, vahest assistent on abiks. Tema visioon ja nägemus on see mida ta teostab. Filmivõtetel samamoodi, rezishöör on ikkagi see kes hoiab asju ohjes. Muusikutega juba on asjad vähe teistmoodi, seal valgub vastutus laiali ja kõik seisavad selle eest, et esitlus laval koos püsiks.

Selles mõttes tuli Hurmurite filmimise kogemus mulle täiesti ootamatult, et kas tõesti on võimalik sarnane asi ka visuaalse kunsti puhul?! Ja seda veel vormis mille tulemusest on teistel võimalik rõõmu tunda?
Suur kummardus Annikale vabaduse eest, et meil kõigil oli võimalik tema tuules lennata. Neile emadele kes lõpuni jäid ehedaks. Selle eest, et kõik näitasid ennast mulle nii nagu nad on- peitmata. Mul oli teiega hea!

Päris vägev oli näha, et see naisterahvas selle koormaga veel püsti püsib. Pöörab selja ja siis kergel jooksusammul edasi vurab. Natuke meenutab seda kui Joe McNally ja Bill Frakes Tallinnas käisid. Üks magamata ja teisel lendas kogu varustus kohta x. Kuid nad mõlemad lõid särama kui jutt läks lahti fotograafiast. Mina jõuan ka!


Rene, Anne-Ly ja Aivar- te ruulite ;)

Pin It

no comments

Share on Facebook|Tweet This|Email to friend

Suhkruvatita / without sugar coat

 

Kui ma mõtlen ilust, siis üha enam ma kaldun eelistama elu enda ehedust ükskõik millisele visuaalsele maiuspalale. Eriti kui see visuaalne tulemus on sündinud üle väikse inimese piiride astumisega. Paar viimast päeva on see tunne minus taas aktiveerinud eriliselt tugevalt. Vaieldamatult, on elu kandvateks hetkedeks positiivsed kogemused ja rõõm. Kuid sellega ei saa üle pingutada sest siis on tulemuseks läila kompott mis võib küll kõnetada kellegi egot kuid toob ohvriks õrnuse. Lastel peaks olema samasugune tingimusteta vabadus kaamera ees kui seda on neil suurtel kes oskavad enda eest seista. Kui on valida kas survestamine või vabadus, siis eelistan lihtsalt tingimusteta hetkes olemist. Suhkruvatt ehk sugar coated lapsepõlv on minu jaoks termin mis võtab kokku selle ajupesu mis meie täiskasvanud lastega teeme kui me ette ei vaata. Üritame neile ette toppida maski õnnelikust lapsepõlvest, sest eitea mis põhjusel peab ju jätma mulje oma veatusest. Ja lõppude lõpuks lapsepõlv on ju tore aeg!?

Olgu see postitus pühendatud kõigile neile väikestele hingedele, kes noorte hirmunud hirvesilmadega ei juge öelda ei kui kaamera tagant vaatab vastu koletis kes käsib naeratada.
Sally Mann kompas neid piire. Tema näitas, et terve ühiskond ei saagi sellest teemast aru. Meil kõigil on omad nõrkused ja voorused.

Minule endale, aga võimalus lihtsalt olla ühe lapsega olemise enda mõttes ühes hetkes mõjub kirgastavalt. Usaldus ravib, vähe sellest. Ma tean, et aastakümnete pärast on need kaadrid kulda väärt. Sest selliseid minu jaoks siiraid tükitakse liiga kergekäeliselt kustutama.
Ma ei mäleta oma lapsepõlvest hetki kui mind oleks sunnitud naeratama. Need kaadrid kus ma lihtsalt olen on mulle kõige armsamad, olgu siis see nuttes või naerdes või mossitades.

Pin It

no comments

Share on Facebook|Tweet This|Email to friend
F a c e b o o k
T w i t t e r