Sahinamees

Ta loivab vaikselt mööda tänavaid, peaaegu märkamatult ja igavalt. Üks vähestest rõõmudest mis veel alles jäänud on igapäevane käik sööklasse. Selle uksel ta hakkab elama, samm muutub reipamaks. Jõudes tüdrukuteni leti taga veedab ta aega valides kandikut, tööriistu ja roogasid, pikalt. Leides ohvri vestleb ta elavalt ja pikalt, oma elust.

Kui kõht täis ja olukorrast ei anna enam midagi välja pigistada sätib hoolikalt end minekule. Sahiseb vaikselt, umbes nagu tuul mööda tänavaid mis veeretab lund siia sinna.