Raamatupidaja raudteeasjanduses

You could convince yourself that your photographic aesthetic

precludes the use of “artificial” light, and you only work with “natural”

light. Going natural may be fine in other areas of your life. Hug all the

trees you want. Grow hair everywhere. Eat lots of fiber. Run naked

through the forest and howl at the moon. Start primal scream therapy.

But here’s the deal. If you pick up a camera with any sort of serious

intent, you will at least occasionally need to use a flash. Done deal.

Lock solid. Take it to the bank.

ˇJoe Mcnally

Kunagi lugesin midagi sarnast, et kes kontrollib valgust see kontrollib fotograafias pilti laiemas mõistes. Mõni aeg tagasi hakkas see mõte mind tüütama ning endalegi ootamatult see ei häirinud mind. Olen valgusega ja selle jälgimisega juba ju aastaid nüüd võib öelda tuttav “ametialaselt”. Kui pidada silmas seda, et 3D renderduses ei saa mööda kuidagi valgusest kui nähtusest :)
Kuid tagasi mõeldes on see olnud pidevalt hägune horisont minu jaoks, pigem olen suhtunud sellesse kartlikusega. Nüüd aga tõsisema sukeldumisoskusega fotograafiasse on mingisugused määratlemata piirid lükatud eest. Ma olen võtnud teema ette huviga mis oleks pidanud juba olema aastaid tagasi. Kuid inimese areng ei ole lineaarne ning üle oma varju ei hüppa, vähemalt mina mitte. Tehnilised 3D renderduse vajadused panid mind flirtima valgusega. Ilma, et oleksin pidanud kallist valgustehnikat eelnevalt soetama sain mängida sellega virtuaalselt. Küll läbi häda ja jama kuna tehniline instrument nimega arvuti oli vahel. Kuid see pole niivõrd oluline. Oluline on see, et ma olen teelahkmel mille voolu suunda ma ei suuda ette tunnetada ja see on hirmus lahe. Seepärast, et nüüd on mul samuti ees tehniline vahend kuid mis lubab palju otsesemat kontakti valgusega, käed saab külge lüüa! Võimalused on uskumatud võrreldes varasemate aegadega! Hämmastav kuidas fotograafia ja selle võimalused on arenenud paaril viimasel aastakümnel. Ei kaableid, kaablirulle ja rekka täit toetusmeeskonda ning lampe mis kõrvetavad sul juuksed otsast kui vales kohas juhtud seisma. Ma olen sisemiselt olnud kinni kaua(alates 4-5 aastaselt) kuskil omas maailmas kus kõik nostalgia maiguline on olnud mulle armsam kui see mis on hetkel ning võib tulla. See on hale kui pimedaks see muudab aja jooksul ühe inimese kui pika aja vältel ei lubata tal olla tema ise kuniks see inimene muutub nii pimedaks, et võime tunnetada oma sisemisi vajadusi kaob. Sisuliselt saab temast amööb kes elab teiste vajaduste nimel. Aitähh vanemad.
Kuid sellest samast nostalgia armastusest ka kõik minu tagurlikud vaated uue suunas, ebaadekvaatne armastus negatiivi vastu- nagu ajad mis mulle meeldisid tuleks seeläbi kuidagi päriselt lähemale. Ma olen nüüdseks valgustusse investeerinud rohkem kui ma kaugelt plaanisin, ühe pro kere oleks saanud lihtsalt veel juurde osta. Kuid üks asi viib teiseni ning imelikult kombel paneb see mind kõik muigama. Soovin ainult, et klassikute maalrite raamatuid oleks väikse raamatukogu mõõdus, palju rohkem kui mõned Rembranti omad. Et 50 aastat fotoklassikat oleks riiulist võtta mitte vaid mõned mis olen suutnud hankida oma sihipäratu tegevuse tõttu.
Mis sellel kõigel on aga pistmist selle postituse piltidega? Suurt ei miskit. Lihtsalt, et mul on hea meel katsetuse osas mida ma tegin ja mis õnnestus. Tegin seda ühe suurema pildistamise ettevalmistamiseks mis nüüdseks on seljataga ja läks hästi. Sealt koorus ka välja mulle üllatuseks miks ma pilti üldse teen, kuid sellest siis kui postitus üleval.