Antonio ja Prillivargad

Oma paljude toimetuste ja kahe väikese tütretirtsu pärast ei jõua ma enam olla eriti aktiivne tegelane sõprade tarvis. Kui kallis abikaasa vahest annab prii pääsme õue hulkuma minna siis olen jälle tänulik. Oma tegemisteks võiks olla rohkem aega, kuid sellega on niimoodi alati olenemata sellest mis kohustused hetkel on. Samas olen tänulik selle napi aja eest seda enam, sest väärtustan aega teistmoodi, tahan et see oleks sisukas.
Olgu sellega kuidas on kuid mõnikümmend nädalapäeva tagasi sain minna jällegi hullama. Seltsis Nokus semmides sattusime istuma kunstnikuhärra Antonio Claudio Carvalho kõrvale. Tema käest näppasime väikeseks pullitamiseks tema lahedaid prille. Saime ka kutse Kumus avatavale näitusele kuhu kohale läksime, seal palusingi härralt teha mõned eraldi portreed millega ta meelsasti nõus oli. Need siis selle postituse sisu koos Antonio maaliga, ülejäänud peo pildid aga jäävad mulle ja sõpradele imetleda Seeriast esimene ja viimane on minu lemmikud. Viimane ehk defineerib minu jaoks seda meest kõige enam, esimene on aga foto mis mulle peaaegu samapalju meeldib. Ettearvamatu ja vaba, mitte nii konkreetne ja meenutab järgmist tsitaati:

‘… a Newton photograph captures private moments, private lives, a chilling sense that we are glimpsing raw, unprotected souls’

.