USAF

See on üks nüüdseks juba vana pilt, tehtud kunagi eelmise aasta lõpus enne lume tulekut. Selles saati olen tahtnud teda siia postitada kuid mahti pole selleks veel leidnud.
Nüüdseks aga vaatan teda teise pilguga, sest ta on minu jaoks muutunud. Ma ei saa aru kuna minu jaoks asjad muutusid teistsuguseks kuid oluline on see, et ma tean mis muutusid. Mind ei rahulda enam pildid kus ma peale pildi enda pole suurt midagi saanud.  Või mis veel olulisem, mind ei rahulda pildid kus ma ei ole suutnud jagada. Kaua olen ma pilti klõpsinud teha sest mulle see meeldib, algas sellest et mulle meeldib see toiming, olemine kaamera taga ja jälgimine. Samas oli see toiming kus ise ei andnud ma vastu mitte midagi või siis peaaegu mitte midagi. Nüüdseks tunnen ma , et ma ei taha teha sellist pilti sest selles puudub elu. Pildistamine on minu jaoks pildistatavaga temale olulise või intiimse hetke jagamine, see on tema teenimine. Muidugi ei saa alati seda kõrget eesmärki täita erinevatel põhjustel kuid seni kaua kui säilib minus püüe seda teha tundub mulle on kõik korras ja õige. Mis siis, et vahest rappa läheb kuid see hetk kui ma näen, et minu ja pildistava tunded kattuvad on kirjeldamatu. See on omamoodi sõltuvust tekitav mis paneb küsima enama järele. Tahan avada end veel enam, veel enam et tuldaks kaasa ja usaldataks. Fotograafia on väga võimas nähtus kui selle taga näha inimesi ja elusid.
Viimasel ajal on kaamerad, objektiivid, tehnika üleüldse muutunud täiesti ebaoluliseks minu jaoks. Nad on muidugi üliolulised sest lubavad mul sirutada inimesteni teistsugusel viisil kuid tehnikat ei saa ja tohi üle tähtsustada. Ta on ja jääb vahendiks mis ei saa asendada sisu. Näidaku keegi mulle internetist kus vähegi austust väärivad maalrid suurustlevad oma pintslite ja paberi üle, maalrid vaatavad pilte.
Selle jutu lõpuks meenub mulle järgmine tsitaat:

amateurs worry about equipment
professionals worry about money
masters worry about light
I just take pictures…

ˇVernon Trent

Siia otsa muidugi ka kohe üks teine samahea:

Your first 10,000 photographs are your worst

ˇHenri Cartier-Bresson

Nüüd päris lõpetuseks siia otsa käib lugu kus astusin välja kohviku tagauksest, kõndisin edasi kui ükse kõrval pausi tegev tüüp mind painama jäi:

“Hi, having a tough day?”
“Not especcialy, just a casual crap”
“You got a very cool astronaut jacket, would you mind if I photograph you for a portrait?”
“This is not a cosmonaut jacket, it is a authentic United States Air Force jacket…”

Ikka ja jälle olen ma märganud, et tuues välja või märgates inimestele olulisi asju on hetk mil nad avanevad ja hakkavad usaldama.