Minu ema, lilleseadja Helju Ööbik

28 Märts sellel samal aastal, saabusime külla minu emale õhtul hilja. Jäädvustada tahtsin ma teda oma lastele ja laste-lastele.
Oli tema sünnipäeva eelne õhtu, vastu võttis ta meid alati nii nagu seda varem on teinud- ülevoolava hoolitsusega, värske supi ja valmisseatud vooditega.
Kuna järgmine päev oli tema 55 aasta juubel ning meie pidime lahkuma juba järgmisel õhtul siis rõõmustasin kui nägin kuidas ta end külaliste vastuvõtuks oli valmis seadnud, väärikalt. Fotokott oli mul kaasas sest ülejärgmisel päeva ootas tööots. Kui tekkis mõte pilti teha siis sain aru, et loojangu püüdmiseks olime lootusetult hiljaks jäänud. Otsustasin siiski võtta mis võtta annab. Esimene plaan oli pildistada väljas.
Pakkides aga kotti lahti sain ruttu aru kui keeruliseks see osutub kuna paigale seisma ei olnud võimalik hetkekski jääda, sääski oli metsikult. Neid on ka piltidel näha, lähikaadritel on välk nad ilusti välja toonud. Kõik läks muidu hästi kuid hiljem sain aru et tugeva looduse jõudude surve all olles sai võetud liiga agressiivne valgusväärtus(white balance) ning punase filtri väljavahetamise peale leebema vastu ei tahtnud ma niikuinii mõelda sest siis oleks juba pigem tuppa jooksnud kui lasta kõigil piinelda püüdes head nägu teha. Kuid kõige suurem möödapanek oli siiski, et ei jõudnud silmade eest hoolitseda. Oleks endale selja taha ühe valguse pidanud panema või reflektori kuid viimast ei oleks jõudnud nagunii sättida ning esimene on minu fail.

Toas tehtud fotod on aga tehtud samal õhtul kella 23 paiku. Nägin sobiva atmosfääriga nurka kuhu siis asjad üles seadsin. Väikse skeemi märkmetega leiab viimaselt pildilt, ajalise piirangu seadsin omale 20min. Selle ajaga oli valgus paigas ja pildid tehtud ning läksime sööma torti.
Sain aru, et päikse loomist tuleb proovida veel. Välkudes on peidus nii päike kui pilvede torm ja see mahub kõik seljakotti :)

Grupipilt on tehtud aga järgmisel päeval õues mil enamus ajast oli kas pilves või sadas vihma :/