Vihm on tulemas, nartsud koos temaga. Hoidke alt!

Jõudu Teile, et oma krattide toimetustes ikka rõõmu näha!

May you have patience, to see joy in weird things as well :)

Tavaliselt kui ma monteerin siis kaadris askeldavad inimesed. Seekord tundus pidevalt, et tegu on pigem sipelgatega :)
Sellise Angry Birds maskoti embleemi omava lennukiga sõidavad siis ringi jäähoki maailma meistrivõistlustel osalejad. Päris huvitav oli monteerida nii tihedalt kokku pakitud tegevust. 14 tundi materjali oli püütud kolme minutisse mille omakorda lõikusin kokku 1 minutisse. Kaadrisse püüdsid Kaupo Kikkas ja Renee Altrov , viimase lihvi lisasin siis mina. Võiks öelda, et kolm ühes vms.

This time, as I was editing I had constantly feeling that ants are running around in the frames. Time lapse editing was quite an interesting experience. 14 hours of action in around 3 minutes which I cut down to 1 minute. Shoot was completed by Kaupo Kikkas and Renee Altrov  with four Nikon D800 cameras.

Tehtud! Annika Metsla pildistas ja mina filmisin. Tema blogist näeb ka kõiki teisi sellel võttel tehtud pilte mis siia klippi sisse ei mahtunud: Hurmurid – Click I AM Photographer
Mõned on väsinud, mõnus rammestus murrab ja kisub nii keha kui vaimu külili puhkama. Kuid kordades rohkem on neid kes on rõõmsad ja elevil!
Minu viimased paar nädalat on olnud pöörane, silmad magamatusest või monitori puurimisest punnis.
Selle kõige sisse mahub ootamatu eriskummaline kogemus ja tulemus. Selline mis paneb mõned nurgas naeru kihistama, sest neid on kõnetatud ootamatult. Teised rõõmust mõne pisara poetama või kallistama. Tore on olla selle keskel. Kava nägi ette teha lihtsalt backstage video- ülesvõte sellest mida tähendab ühe kontrollimatu lastekarja pildistamine, anda aimu mis toimub ühe pildi taga. Eriti selgelt joonistub siit välja kuidas tehnika on pelgalt abivahend. Osav piltnik on ikkagi see kes õigel hetkel peab vajutama, visadust täis emad kantseldavad ja usuvad sellesse mida nad veel ei näe.
Tavaliselt fotograaf oma ametis on üksik hunt, ise teeb oma töö ära, vahest assistent on abiks. Tema visioon ja nägemus on see mida ta teostab. Filmivõtetel samamoodi, rezishöör on ikkagi see kes hoiab asju ohjes. Muusikutega juba on asjad vähe teistmoodi, seal valgub vastutus laiali ja kõik seisavad selle eest, et esitlus laval koos püsiks.

Selles mõttes tuli Hurmurite filmimise kogemus mulle täiesti ootamatult, et kas tõesti on võimalik sarnane asi ka visuaalse kunsti puhul?! Ja seda veel vormis mille tulemusest on teistel võimalik rõõmu tunda?
Suur kummardus Annikale vabaduse eest, et meil kõigil oli võimalik tema tuules lennata. Neile emadele kes lõpuni jäid ehedaks. Selle eest, et kõik näitasid ennast mulle nii nagu nad on- peitmata. Mul oli teiega hea!

Päris vägev oli näha, et see naisterahvas selle koormaga veel püsti püsib. Pöörab selja ja siis kergel jooksusammul edasi vurab. Natuke meenutab seda kui Joe McNally ja Bill Frakes Tallinnas käisid. Üks magamata ja teisel lendas kogu varustus kohta x. Kuid nad mõlemad lõid särama kui jutt läks lahti fotograafiast. Mina jõuan ka!

Kui ma mõtlen ilust, siis üha enam ma kaldun eelistama elu enda ehedust ükskõik millisele visuaalsele maiuspalale. Eriti kui see visuaalne tulemus on sündinud üle väikse inimese piiride astumisega. Paar viimast päeva on see tunne minus taas aktiveerinud eriliselt tugevalt. Vaieldamatult, on elu kandvateks hetkedeks positiivsed kogemused ja rõõm. Kuid sellega ei saa üle pingutada sest siis on tulemuseks läila kompott mis võib küll kõnetada kellegi egot kuid toob ohvriks õrnuse. Lastel peaks olema samasugune tingimusteta vabadus kaamera ees kui seda on neil suurtel kes oskavad enda eest seista. Kui on valida kas survestamine või vabadus, siis eelistan lihtsalt tingimusteta hetkes olemist. Suhkruvatt ehk sugar coated lapsepõlv on minu jaoks termin mis võtab kokku selle ajupesu mis meie täiskasvanud lastega teeme kui me ette ei vaata. Üritame neile ette toppida maski õnnelikust lapsepõlvest, sest eitea mis põhjusel peab ju jätma mulje oma veatusest. Ja lõppude lõpuks lapsepõlv on ju tore aeg!?

Olgu see postitus pühendatud kõigile neile väikestele hingedele, kes noorte hirmunud hirvesilmadega ei juge öelda ei kui kaamera tagant vaatab vastu koletis kes käsib naeratada.
Sally Mann kompas neid piire. Tema näitas, et terve ühiskond ei saagi sellest teemast aru. Meil kõigil on omad nõrkused ja voorused.

Minule endale, aga võimalus lihtsalt olla ühe lapsega olemise enda mõttes ühes hetkes mõjub kirgastavalt. Usaldus ravib, vähe sellest. Ma tean, et aastakümnete pärast on need kaadrid kulda väärt. Sest selliseid minu jaoks siiraid tükitakse liiga kergekäeliselt kustutama.
Ma ei mäleta oma lapsepõlvest hetki kui mind oleks sunnitud naeratama. Need kaadrid kus ma lihtsalt olen on mulle kõige armsamad, olgu siis see nuttes või naerdes või mossitades.

Foorum Cinemas näidatakse vahest häid filme. Tavalises Foorumis filme ei näidata kuid vahest on seal päris hea pilt.

For a while I’ve been aiming to get certain look with digital cameras. Which could be described as “the way I see negative film”. Lot of pictures from last year have been made with that look, blog post Guard is good example of it. I am pretty confident with it, solely using Aperture for editing I am able to edit large volumes quickly. Slowly over a time, I’ve come to the conclusion that sometimes this look is not always the best way to go. It is visually engaging for me but it is quite graphical as well. Balancing between illustration and negative film. Which often may be, stretching the context a bit too far. I am trying few new ways to get things done lately. This is first blog post to mark that. Chiaroscuro has been my favorite look since I can remember. Now I am trying little bit more that- which I love,  with the touch of realism. Second picture in this series compares the two ways.

Enne kui päris soojad ilmad kohale jõudsid siis käis mul kontoris päris Eesti Kevadekuulutaja külas ja soovis tungivalt õue minna. Nüüd paar päeva tagasi nägin linnaasfaldil vihmaussi ukerdamas. Kevad ise ka kohal.

Spring has arrived to Tallinn at last. Few weeks ago a little one visited me at office who insisted that we go outside. I had a chance to test out how older zoom lens like Nikkor AF-D 80-200 f2.8 works with D800. Looking the results I am still eager to collect older Nikon lenses. With the arrival of D800 I was afraid that most older lenses are not able to resolve at that high resolution.

Kunagi sedasorti majapidamises käis vägev elu! Eelmine generatsioon kes sedasorti asjadest lugu pidas on lahkunud teise ilma. Elavaid käib majal vahest külas küll, valvur ja tema abilised. Uus elu elatakse tänapäeval teistes kohtades. Piim ja vorst tulevad poest mitte omalt karjamaalt ega omaenda laudanotsult.

Remnants of past glorious life.

Kui ma veel väike konn olin siis selles samas saunas vanaisa tuustis seebiga pead pesta ja suges mind:”hoia nüüd paigal, suurele mehele ei tähenda seebivaht midagi!”
Kui päike on looja vajunud ja teravaid varje enam ei ole siis pildistamine ei pea veel läbi olema. Sedasorti pinda annab edukalt kasutada taustaks. Sooviks sellist omale stuudiosse.

After sun is set beyond forest but sky has still enough punch, crank that ISO and shooting must not end. Shadows will become nice and soft. This kind of high detail environment can be used very well as backdrop. I wish I had one like this in studio for anytime to take.

Pildil on eelmise aasta üks esinejatest fotokonverentsil Klõps, loodusfotograaf-kotkasilm Roy Mangersnes. Soovitan tema töid uurida, stiililt on ta sarnane Prantsuse loodusfotograafi Vincent Munier’iga. Tundlik ja luuleline, kuid ärgas ja virka silmaga.

Eelmisel aastal toimus esimene ja seni suurim fotokonverents Eestis- KLÕPS. Käisin seda jäädvustamas. 29. aprillil tuleb ta uuesti! Foto- ja videograafina leian, et see on suurepärane ettevõtmine mis elavdab ja arendab kohalikku fotoelu. Neutraalne ilma negatiivse aurata keskkond kus saab arutleda fotograafia teemade üle ning kuulata fotograafiaga leiba teenivate inimeste mõtteid, kiigata neide sisemaailma.
Seda viimast interneti kaudu ei saa, seda saab ainult kogeda isiklikult kohtudes :)

Suurepärane võimalus on proovida tehnikat ja avastada kas uus vidin millest olen unistanud ka minu pildistamise stiiliga sobib.
Sain proovida portreeobjektiivi Nikon 200mm f2,  järgmises postituses toodud fotod on tehtud just sellesama toruga lahtise avaga.

Kangro aed, seal oli tabalukk ees ja ninasarvik valvas. Ilmselgelt rahvas saab maksta kaardiga kuid ninasarvikul käivad need asjad teistmoodi.

D800, single shot editing. Original shot under thumbnails.

D800 ISO:4500

Mõned rahutumad hinged võiks juba märkida, et mul on peal tehnofetish. Ma usun, et teades oma vahendite piire on võimalik neid rakendada efektiivsemalt. Iga kaamera toimib erinevalt, see on ka tunde küsimus. Näiteks D700 ja D3s on üsna sarnased. Vaja pildistada siis võin võtta emma kumma, nad toimivad sarnaselt. See tähendab, et saab kasutada samu sätteid ja ma tean tagaajus mis pildi ma saan ilma eelvaadet piilumata. Kuid näiteks D7000 käitub teistmoodi jne. Nüüd D800′ga pilti tehes märkan, et ta samuti hoopis teistsugune loom kui olen harjunud. Tehes esmaseid katsetusi märkasin kui palju on võimalik pilti sisse tagasi tuua ülepõlenud detaile. Kaamera histogramm oli vanasti ülim tõde kuid viimastel aastatel on kaamerad muutunud nii võimekaks, et nad salvestavad suurema ulatuse värvitoone ehk heledusastet kui histogrammi nägemisulatusse mahub. D7000 puhul ma kunagi ei lasknud piltidel üle põleda, mis oli kadunud see oli läinud. D3s samas salvestas kuskil 0.5 stopi valgust lisaks sõltuvalt olukorrast. Kuid D800 astub siin pika sammu edasi, mulle tundub, kuskil 1 kuni 2 stopi on seal peidus küll. See kõik tähendab, et portreesid on võimalik pildistada palju laiema ulatusega. Filmikaamerate puhul oli vabastav, et nad olid ülimalt andestavad ülesäri osas ja suutsid ülimalt hästi toone mis jäid inimsilma nägemisulatusest välja siiski need pildis kajastada. Sai lihstalt teha ava prioriteedis ja pildid tulid 95% välja. D800 on esmakordne nähtus mis on filmikaameratele niivõrd lähedale jõudnud selles osas, pildi kättesaamine palju lihtsam.
D800 tulekuga on küsimusi olnud kas ta ikka on valgustundlik, nii nagu seda on D3s. See pilt on tehtud ISO 4500 juures. Alumised pildid on cropid 75% juures.

Now, you said that D3s is a low light king? Here you have, ISO 4500 and tonality is nicely in range. This shot is done all auto, matrix metering, aperture priority and auto-iso, to see where camera likes to expose the shot. The camera has exceptional range if you shoot in raw with high contrast scenes. My tests show that you can pull back roughly 2 stops of light from highlights. Till today I was shooting for highlights always since I knew that once it is clipping it is gone forever. With D3s I could recover maybe up to 0.5 stop or something like that. I would only wish that D800 would process the .jpg files it produces little bit different. Since when you shoot in jpg, you get what you see. Currently the possibilities you have in raw are all lost in jpg. Considering the big size of files I would welcome if camera would put higher priority to highlights and push back the image when shooting in jpg.